Categories
Arvustus

Wonder Woman 1984

Emma-Elenor Peta IVÕ

Kangelaslik rohkus, kuid sisuline üleküllus ja etteaimatavus ehk mida ma võitsin ja kaotasin filmist “Wonder Woman 1984”.

“Wonder Woman 1984” on 2020. aasta Ameerika superkangelase film, mis on tehtud DC Koomiksi, karakteri Wonder Woman alusel. Ühtlasi on see järg 2017. aasta filmile pealkirjaga “Wonder Woman”. Filmi režissöör on Patty Jenkins ning peaosas mängib Printsess Dianat Gal Gadot, kes on osatäitja ka mitmetes teistes populaarsetes filmides ning filmiseeriates nagu “Kiired ja vihased”, “Batman vs Superman: Õigluse koidik”  ja “Õigluse liiga”. Tema häält on kuulda ka laste- ja perefilmides, näiteks “Lego film” ning “Ralf lõhub interneti”. 

Mina käisin filmi vaatamas reedel, 22. detsembril Centrumi kinos. Peale minu oli kinos veel 6 inimest, kellest 2 lahkusid seansi teises pooles. Tegelikult oli üllatav, et võimsa populaarsuse väärtusega ja värske film niivõrd vähe vaatajaid kinosaali kutsus. Koroonapiirangud pole piiranud kinos käiku ning saalis kehtis 2+2 istumissüsteem, mis tegelikult fokuseerib kinoelamuse ohutusele.

Lühidalt räägib film Printsess Diana ehk Wonder Womani võitlusest maailma võimu ihaldava Maxwell Lorenzano vastu (osas Pedro Pascal) ning tema soovitud kurjuse vastu, mille ammutab ta unistuste kivist. Unistuste kivi päritolu on segane ja vaenulik. Selle väärtus seisneb iga inimese võimaluses soovida üks soov. Maxwell soovib võimu kivi üle ning sellega kaasneb tohutu kaos kogu maailma ulatuses. Wonder Woman peab võitlema selle eest, et maailmas taas rahu saavutada ning maksab selle eest kalli hinna. Film oli niivõrd detailne ning sisu- ja teaberohke, et selle väärtuse mõistmiseks tuleks filmi ise oma silmaga näha ning kõrvaga kuulda.

Rääkides filmist kui emotsioonist, siis oli see minul üldiselt negatiivne. Negatiivsust põhjustas eelkõige inforohkus ning sisutühjad kaadrid, sealhulgas paratamatu tunne selle kõige juures, et film lohiseb tohutult. Film kestis 2 tundi ja 35 minutit, millest viiendik tekitas mulle ebavajaliku ekraaniaja tunde. Infopagas aina täienes ning filmi põhimõtte fookus aina vähenes. Kohati tekkis tunne, et film oli kirjeldav ning tähenduslik ja emotsionaalne väärtus puudulik. Kangelasfilmid on suurel plaanil väga etteaimatavad. Hea ja paha võitlus, hea võidab. Seega selle žanri filmide puhul tuleks eriti rõhuda adrenaliinile ning hirmutundele, et vaatajas tekiks kartus: “Mis siis kui midagi läheb valesti?”. Süžee oli aga niivõrd lihtsakoeline ja osaliselt ülevaatlik, et panuseid filmi finaali kohta oleks võinud teha päris kõrgeid. Osaliselt tundsin, aga detailipuudust tähtsate faktorite puhul. Näiteks rääkides unistuse kivist, mis on kogu loo võtmeese, sai minimaalselt ajaloolist tähelepanu ning info, mida selle kohta filmis kajastati oli niivõrd ebatäpne, et sama hästi võiks lugeda ta väärtuselt mõttetuks kruusakiviks. Kuigi kogu kurja juur peitis ennast just selles. 

Positiivse poole pealt tuleks kindlasti juhtida tähelepanu filmi graafikale ning heli-ja videoefektidele, mis suuremalt jaolt ikka karbi lahti lõid. Areenivideo reaalsus ning kaunid loodusvaated filmi alguses panid ikka tõeliselt imestama, kuid tundsin puudust efektiivsetest  pikematest kaadritest. Ilu oli ajaliselt niivõrd vähe näha. Siinkohal tunnen, et silmailuga oleks võinud ära katta viiendiku filmi ebavajalikkusest. Samuti oli huvitav vaadata 80ndate stiili ning autosid, kuid ka selle puhul tundsin et selle kajastamisest jäi filmis puudu. Kindlasti tuleb rääkida positiivse poolena rabavast peaosatäitjast. Arvan, et Gadot on sellesse rolli kõige sobivam. Tema näitlejaslik sarm ning veetlevus kindlasti suurendavad selle filmi populaarsust ning väärtust. Sellest tulenevalt tuleb rääkida ka filmis aset leidvast traagilisest armuloost tema ning lennuõnnetuses hukkunud Steve Trevori, osatäitja Chris Pinei vahelisest suhtest. Kogu see sümbioos oli filmi puhul emotsionaalselt kõige kaasahaaravam osa, mis nõudis minult nii mõnegi pisara. Siinkohal aga tunnen taaskord et Steve oleks võinud saada rohkem tähelepanu ning väärtust kogu filmi siseselt. Tema aja- ja elulugu jäi samuti minu jaoks puudulikuks. Võimalik, et seda kajastati eelnevas filmis, kuid kangelasfilmi puhul ei tohiks sisu puudulikkus tuleneda sellest, et mõni osa seeriast on vaatamata.

Kokkuvõtte fokuseeriksin sellele, et filmi idee oli tegelikult hea ning silmailu ja mõtteilu avanes nii mitmelgi korral. Üleküllasus avaldus informatsiooni rohkuses ning sellest tulenevalt vähenes idee väärtuslikkus ja tulemusena tundsin ma nii mitmeidki puuduseid. See kogemus oli aga omaette filmielamus ning emotsioonituks ei jäänud ma kindlasti.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s