Categories
Essee

Kommunistliku režiimi mõju minu suguvõsale ja selle läbi minule

Eesti Mälu Instituudi kirjandusvõistlus

Veebruar-märts 2020

 

Aurelia Elenora Kristjohann  

Kontrastiks Siberi karmile pakasele, kuhu mu tädi ämm Heidi kõigest viieaastasena küüditati, on mu ema ja vanaema mälestused ajast, mil Eesti Nõukogude Liidu valitsuse piitsa all vireles ja nutta kiunus, hoopis helgemad. Kuigi mu vanaema on samamoodi II maailmasõja ajal üles kasvanud, ei suutnud tollane režiim tema tasast ja rahulikku iseloomu murda. Kõigil minu suguvõsast on sellest ajast oma märk küljes. Mõnel on see unustamatu pitser vajutatud tulise söega, teisel pelgalt häiriva seigaga lapsepõlvest. Millise loo jutustavad verega päritud pildid minu suguvõsa albumis?

Eredaim lugu Nõukogude Liidu aegsest valitsusest pärineb vanaisa ja vanaema suust. Tallinna lennujaama töötajatena said nad iga aasta puhkuse ajal tasuta lennureisi NSVL-i liikmesriikide piires. Tol suvel külastas vanaisa Baikali järve. Sealt tagasi sõites pidi ta vanaemaga Moskvas kokku saama, ent tõmmu nahaga mees, kas grusiin või ukrainlane, oli vanaisast mööda trüginud ja viimase pileti endale krahmanud. Lend, millest vanaisa maha jäi, ei tõusnudki kunagi õhku. Tehnilise rikke tagajärjel toimunud plahvatuses hukkus suurem osa reisijatest. Vanaisa rääkis lugu alati muheda naeratusega suul, ent minule tuletas see alati meelde inimelu haprust. Kinnitust elu õrnuse kohta sain lapsena Siberisse küüditatud sugulase Heidi raamatut lugedes. Iga päev oli võitlemiseks, rabelemiseks, töötamiseks, ellu jäämiseks. Kui pärast paari Dubrovkas veedetud aastat külastas neid ema sõbranna Friida ja avaldas soovi lihtsalt jalutamiseks, vaatas Heidi Friidale vaid mõistmatult otsa. Õppides venekeelses koolis, ainsaks eesti keele kirjasõnaks kasuisa toodud aabits, ei osanud ta ju õieti eesti keeltki; jalutama oli aga täiesti võõras väljend eelkõige oma olemuse tõttu. Inimesed ei kujutanud elu ilma tööta enam ette.

Nõukogude aeg muutis oma kummalisel, vaiksel moel kõiki. Kommunistlikus ühiskonnas sisendati inimesele üles kasvades kartust ja hirmu. Heidi emalgi oli väike daamipüstol, mida ta turvalisuse huvides rongijaamast kodutalusse kõndides vajadusel plõksutas. Heidi ise, kelle koolipõlv möödus Siberis, oli Eestisse tagasi jõudes ja Tallinna Kergetööstuse Tehnikumi nahktoodete tehnoloogia erialale õppima astudes aga endas kahtlev närvipundar. Olen ma kunagi piisavalt hea? Oskan ma piisavalt hästi eesti keelt? Olles õppinud ühiskonna silmis olema ilus ja töökas marionettnukk, oskas ta eksisteerida vaid selles kitsas kastis, kuhu kommunistlik ühiskond oli ta surunud. Ei aidanud kaasa ka kodust välja tõstmine ja pidev valmisolek ennast teiste silmis tõestada. Tunne, et ta pole kuskil tahetud, kuna venelased sõimasid fašistiks ja eestlased poluvernikuks, pookis end igapäevaste mõtete vahele. See võis olla ka üks südamepuudulikkuse põhjuseid — pidev stress oma koha eest võidelda, ennast tõestada ja selle kõige juures oma maine ja eneseväärikus säilitada, nõudis palju energiat ja tahtejõudu. Suure osa sellest varastas keha füüsilisest tervisest. 

Tegelikult olid nõukogude aja inimesed äärmiselt kavalad. Ei siis ega ka nüüd õpetata inimesi koolides majanduslikult mõtlema, siiski olen ema ja vanaema juttude järgi mõistnud, et tolle aja inimene suutis palju edukamalt majanduslikult mõelda ja lisavõimalusi leida, mille peale tänapäeva mugavustsoonis pikutav inimene ei tulekski. Näiteks meisterdas Heidi kasuisa Julius talle Siberis elades koolipeoks pardikostüümi, mille nokk avanes, kui suus olevat pesupulka hammustada. Oldi nutikad, leidlikud. Minu ema väidab, et nende kodus polnud riietest puudust — vanaema leidis ikka viisi, kuidas iga kuu osta uus lina või riie ning nii oma voodipesu kollektsiooni suurendada ja lastele uusi riideid õmmelda. See oli karm, ent suurepärane võimalus panna enda tahtejõud ja jaks proovile. Jah, see tõi kaasa kannatusi ja kaotusi, ent vähemalt saan uhkusega öelda, et minu sugulased ei vandunud alla. Nad on endiselt võitleja vaimu ja mentaliteediga. Kohutavalt ettevõtlikud. Eks vanaema ütleb alati, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. 

Hoolimata kõigist raskustest on inimeste mälestused sellest ajast harilikud. Igapäevaelu puudutavad. Nõukogude-aegsed ja tänapäeva probleemid on oma olemuselt sarnased. Lõppude lõpuks taandub kõik eksistentsiaalsetele teemadele — elu, armastus, hirm. Meenub vanaema jutustus. Kuigi ta ei lasknud end rahuliku loomu tõttu vene ajast segada, tõi ta suurima puudusena välja üksiklapsena üles kasvamise, mis jättis ta südamesse tühja, üksildase augu. Hiljem sain teada, et tema vanemad olid raske südamega kokku leppinud, et ei saa rohkem lapsi, kuna inimesed olid pidevalt ärevil faktist, et sõda võib iga hetk taas alata. Seepärast sai ka mu ema nii hilises eas lapsed — temagi võttis mõtte omaks ja kartis sõja pärast lapsi saada, kuigi 1990. aastate lõpus oli Eesti laulva revolutsiooni käigus vabaduse välja võideldnud. 

Olemuselt sarnane on Heidi jutustus, kuidas ta viinaveaga abikaasa oli peale poja sündi lubanud lapsevankrit ostma minna, ent kadus 20 aastaks ega naasenudki, jättes noore naise vastsündinud pojaga üksi. Kuna tollel ajal vaikiti vaimsed probleemid aga sootuks maha, on ilmselge, miks inimesed kandsid endas nii palju kannatusi ja vimma. Probleemide eiramine ei teinud neid olematuks. Kui, siis süvendas neid, kuna muresid pidi üksi kandma. Minu ema rääkis näiteks, kuidas tol ajal oli kõige tähtsam olla tark ja ühiskonnale sobilik liige; ühiskonna normidele vastav. Kogu edu oli seotud ainult välise kuvandiga. Koolis kahe saamine oli suur ühiskondlik kuritegu, mis päädis naabritelt halvustavate pilkude saamisega. Sellele aga, mida inimene südames kakskümmned, nelikümmend, kuuskümmend aastat kaasas kandis, ei pööratud tähelepanu. See oli põhjuseks, miks suhted nurjusid, inimesed pettusid iseendas ja minu suguvõsas on naiselt naisele pärandatud õnnetut armastust ja meeste alkoholilembelisust. 

Olles sündinud ja kasvanud vabas Eestis, oskan öelda peale sugulaste lugude kuulmist, et see oli tänuväärne kogemus. Nõukogude okupatsioon kasvatas mu vanavanemad ja vanemad tugevateks, iseseisvateks. Samas näen siiani, kuidas lapsepõlvetraumad ja puudujäägid neid endiselt kummitavad. See on valus, ent puhtalt nende võitlus. Mul pole õigust sellesse sekkuda. Tean vaid, kuidas hoolitseda, et minu enda lapsed ei peaks kunagi vaevlema kõige piinavama ja tühjema defitsiidi, armastuse puudumise, käes. Igapäevaelus ei mõtle ma küll sellele, mida Heidi vanem õde Reet pidi minuvanusena Siberis läbi elama, ent aeg-ajalt meenub mulle, milliste privileegidega mind on üle kullatud. 

Kuigi olen hakanud hindama oma vabadust, on mingid nõukogude-aegsed uskumused ka minuni kandunud. Peamiselt läbi ema, kuna tema minu elu suurima autoriteedina on mind lapsest saadik mõjutanud. Olen alles hiljuti hakanud mõistma, et perfektsus ja soov olla ühiskonna silmis tunnustatud, tuleneb ema alateadlikult mulle edastatud õpetustest. Samas, mida tunnistan, seda saab ka muuta. Kommunistlik režiim on minevik ja tal ei ole luba minu olevikku mõjutada, kui ise nii valin. Tahaksin seda uskuda, ent reaalsus on, et tõenäoliselt jääb perfektsionism minu iseloomu üheks osaks veel kauaks ajaks. Nagu Siberis läbi elatud õudusi, ei saa ka iseloomujooni nii kergelt unustada. 

Iga inimene koges kommunistlikku režiimi erinevalt. Mõnda mõjutas see otseselt, mõnda kaudsemat teed pidi, ent kõigil on midagi ühist — see on osa nende minevikust. Heidil kulus terve elu, et end sellest läbi murda, minu vanaema jättis see aga üsna külmaks, kuna tema oli nii keskendunud oma elu sekeldustele, et mured venelaste pärast ei mahtunud sinna sisse. Vaiksel moel on nõukogude okupatsiooni mälestused sisenenud läbi mu vanaema ja ema vere ka minusse. See on osa minu identiteedist. Pildiraamatuid lehitsedes ja must-valgeid fotosid sirvides on igaühel oma lugu, mõnel rõõmsam, mõnel kurvem. Julgelt aga võin asetada enda värvilised fotod sinna kõrvale ja nentida, et eksitentsiaalsel tasandil on elu endiselt sama. Nüüd saan ma seda lihtsalt avalikult öelda, kartmata tsenuurikeeldu.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s