Categories
Essee

Minu sõnum

Omaloominguline kõne teemal: MINU SÕNUM

BRIGITTA SIBRITS, II majandusesuund / MAI 2017

Kui noorelt inimeselt keskkooli lõppedes uuritakse, kuhu ta edasi minna tahab või mida edasi teeb, siis tihti tuleb kõigepealt klimp kurku ja higimull otsa ette enne, kui midagi kõnelaadset suust välja tuleb. Selline reaktsioon võib olla tingitud totaalsest teadmatusest või siis reaalsest hirmust oma visioon välja öelda.
Miks valmistab selline otsus niivõrd palju raskusi?
Üsna paljudel Eesti noortel on probleem valikutega – on nii palju erinevaid erialasid, mida edasi õppida, ja enamusi neist pole võimalik Eestis edasi arendadagi. Meie riik on hariduse poolest vägagi konkureeriv ja arvestatav, kuid, kas kvaliteet ja kvantiteet ei peaks olema tasakaalus? Ühelt poolt on keskkoolis palju meelepäraseid suundi ja valikuid, mis pole individuaalselt kuigi arenenud ja lõplikult valmis õpetamaks noori 100%-liselt. Teiselt poolt on kõrghariduse valik minimaliseeritud, kuid tugev. Seega, kui meid sunnitakse enne keskkooli tegema see otsustav eriala valik, mis määrab meie tuleviku, miks ei tagata meie valikute vundamenti ja edasist õppimisvõimalust? Pidevalt süüdistatakse noori, et ei olda valmis neid valikuid tegema, kuid kui eelnev personaalne suunitlus ja abikäsi puudub, siis peaks pigem küsimuse all olema Eestis valitsev koolisüsteem. Noortel pole õrna aimugi, mis neile meeldib või milles nad head on, teatakse ainult Newtoni seadusi ja Pythagorose teoreemi ja nende teadmistega seilatakse läbi keskkooli.
Õpilastele topitakse tuim teooria pähe, mis püsib seal võibolla kuni arvestuseni. Samal ajal kästakse tiivad laiali ajada ning mõelda suurelt tuleviku peale, kuid kui lendamise aeg kätte jõuab, laidetakse kõik ideed maha ja suunatakse nagu roboteid.
Kuid on ka neid inimesi, kes on julgenud erineda ja oma tiivad välja sirutanud, näiteks meie lennukad rahvuskaaslased üle maa.
Paljud Eesti inimesed on leidnud omale sobiva keskkonna väljaspool Eestit, kuid enamust neist kritiseeritakse. Tegelikult, kui palju üldse räägitakse midagi head väliseestlastest? Väliseestlastest räägitakse ainult negatiivset, kui üldse midagi, ning siis räägitakse veel halvemalt, sest mingil huvitaval põhjusel ei tule nad Eestisse tagasi.
Niisiis – Eesti noored lahkuvad meie armsast pisikesest riigist või siis soovivad seda teha. Ka mina olen üks neist noortest, kes on otsustanud oma “kodumaa hüljata”, kuid mul on selleks omad põhjused, mitte sellepärast, et mulle ei meeldiks Eestis elada. Just seetõttu tundubki eestlaste kritiseerimine niivõrd vale – sa ju ei tea, mis toimub teise inimese peas, mis on tema mõtted ja eesmärgid. Inimesed on niiiii silmakirjalikud ja hukkamõistvad – eriti äsja elu alustanud noorte suhtes, miks nad ei või teha seda, mida nad tahavad. Miks nad ei või minna sinna kaugele raha teenima või teise riiki ülikooli või sinna kunstikooli, mis tulevikus nii-öelda palju raha sisse ei too? Eesti rahvus ei sure seetõttu välja, et noored kolivad välismaale – rahvuslus seisneb ühtehoidmises, kui kellelegi selg pöörata, siis vaevalt ta enam tagasi tuleb.
Inimesed peaksid õppima vaatama kaugemale, kui oma varbad. Kõik ei ole nii must ja valge, kõik inimesed ei ole ühesugused ja ei tohikski olla. Mõne noore jaoks on lihtsalt mujal parem. Mujal on tema jaoks parem kool, parem töökoht, mõni lihtsalt tunneb vajadust uue alguse jaoks. Maailm on nii suur ja lai, miks peaks üks väike eestlanegi sellest ilma jääma.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s