Categories
Essee

Elu – vaev ja ilu

Omaloominguline kõne teemal: MINU SÕNUM

CÄROLYN ANNUS, II kunsti-humanitaarsuund / MAI 2017

Ma mõtlesin pikalt, mida on mul öelda. Neiul, kes on juba üsna palju saavutanud, aga kellel on veel nii palju saavutada. Nüüd tean ma täpselt, mida ma tahan öelda. Mul on oma lugu. Igal meist on oma lugu, aga võtab aega, et aru saada, milline see lugu siiski on.
Ma olin 15-aastane, kui ma teadsin täpselt, mida elult tahan. Teadsin, kus ma olen viie, kuue või seitsme aasta pärast. Teadsin, kes minust saab ja kuhu tahan jõuda. Aga nii uskumatu, kui see ka ei tundu, võib elu ikka väga ohtralt kaikaid kodaratesse loopida. Vahel on see julm ja vaevarikas, aga meie ülesanne on püsti püsida ja julgelt edasi liikuda.
Ma olin 16, kui minu isaga juhtus õnnetus. Tal oli insult. Ilma, et oleksin tahtnud tema kätt hoides nutta – pisarad ikkagi voolasid. Aga ma ei olnud kurb, olin õnnelik, et peale kõike seda need silmad mind veel vaatasid, suu minuga vestles ja käed veel minu kätt hoidsid. Järgnevatel kuudel oli iga liigutus, millega isa toime tuli, märkimisväärselt suure tähendusega meie pere jaoks. Keeruline on kirjeldada seda tunnet. Raske oli, tõesti raske, aga mitte miski ei suutnud meie lootusi ja ootusi murda. Täna töötab minu isa samal ametikohal, kus kaks aastat tagasi ja sõidab igal õhtu autoga hoovi nagu alati.
Mõned kuud hiljem, kui istusin emakeele tunnis ja püüdsin kõigest väest keskenduda, aga ei suutnud seda, taaskord voolasid rasked soolavee piisad mööda põski. Minu õde kaotas tööl olles teadvuse ja oli jõuetu, et teha elementaarseid liigutusi, mis olid varem tavaks. Mind saadeti koolist koju, sest olin endast väljas, aga väravani jõudes olin ennast kogunud ja ütlesin lähedastele, et olen haige. Ma ei näidanud oma tundeid välja, kuigi sisimas teadsin. See kõik võttis aega, aga meie perekond tuli toime. Kas on üldse midagi, millega me toime ei tuleks. Minu õde on taaskord platsis. Reisib ringi ja tunneb elust rõõmu.
Umbest pool aastat tagasi, kui magasin õndsat und oma kodus, äratas mind isa ärev hääl. Ta lausus midagi ja tormas siis alumisele korrusele. Kuulsin vaid kahte sõna- küta ja avarii. Kiirustasin isale järele, et täpsemalt kuulda. Minu ema ja kaks venda sõitsid laupäeva varahommikul Ida-Virumaale, et noorem vend saaks panna maadlusvõistlustel oma oskusi proovile. Tol päeval nad sinna ei jõudnud. Umbes 20 kilomeetrit enne sihtpunkti kaldus vastassuunas sõitev auto meie sõidurajale… Terve päeva ootasin ma kodus olles, et keegi tuleks ja ütleks midagigi. Telefon oli punane. Kogu pere hoidis ühendust, aga mitte keegi ei teadnud ju täpselt. Hilisõhtul kuulsin välisukse avanemist. Minu vennad sisenesid kööki. Kallistasime nagu oleksime aastaid üksteisest eemal olnud. Peale vendi tulid veel isa, onu ja onunaine, aga ema… Minu ema oli terve kuu haiglas. See aeg tundus igavikuna. Esimese nädala veetis ta Ida-Viru Keskhaiglas. See nädal oli kõige raskem. Igal võimalikul hetkel sõitsime 3 tundi, et näha ema naeratavat nägu. Just nimelt, naeratavat. Jah, pisarad olid ka, aga mitte kordagi ilma naeruta. Voodisse „aheldatud“ ja valudes, aga siiski naeratus näol. Kui ta meile lähemale toodi, külastasin teda iga päev peale kooli. Harald Lepisk on öelnud: „Lõpuks läheb kõik hästi. Kui pole veel hästi, siis pole veel lõpp”. Lõpuks avanes välisuks ja minu ema astus tuppa. Sisenes majja, mis on just koos temaga selline nagu olema peab.
Igal õhtul, kui astun üle koduukse lävepaku, ootavad mind ees imelised inimesed – minu perekond. Kui ei näe täna, siis näeme homme ja iga kord on põhjust rõõmustamiseks.
Need kolm, natuke eraldi seisvat, aga samas nii ühtset lugu on mõjutanud minu elu. Aga see, mida ma 15-aastasena oma elult tahtsin ei ole muutunud. Ma tahan seda siiani ja liigun selle poole. Mind on toetamas 5 imelist inimest, kes on alati minu kõrval. Kuigi ma ei väljenda oma tundeid alati arusaadaval moel, on meie vahel side, mis ei katke mitte iial, hoolimata tehtud või tegemata tegutest.
Meie tulime toime ja saame jagu igast kaikast, mille elu plaanib meie kodaratesse tõugata ja ma olen kindel, et igaüks, kes ei kaota mitte kunagi lootust ja liigub oma eesmärkide suunas, saab selle, mida elult tahab. Kui me usume, siis me ka suudame. Selleks me ju siin oleme, et elada.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s